Aasta Kultuurisõbra Turid Farbregdi suurannetus toetab eesti kirjandust   

Norra estofiil Turid Farbregd pälvis 7. märtsil Kultuuriministeeriumilt Aasta Kultuurisõbra tiitli kõigi aegade suurima eraannetuse eest Kultuurkapitalile. Eestiga seovad teda aastatepikkused isiklikud ja kultuurisuhted ning armastus eesti kirjanduse vastu, mida ta on ise ka norra keelde tõlkinud. Ta Norsk-Estisk kulturlag (Norra-Eesti Kultuuriselts) asutaja ja vastne Eesti Kirjanike Liidu liige. 

Kui olid otsustanud, et tahad teha rahalise annetuse, kas kaalusid mitme koha vahel?

Olen 1970. aastast elanud ja töötanud Helsingis. Müüsin nüüd maha oma väikese Oslo korteri ning tahtsin selle eest saadud raha Eestile annetada, kuid ei teadnud täpselt, kuhu. Oleksin tahtnud kellegagi konsulteerida, sest minu soov oli korteri müügist saadud rahast kiiresti lahti saada, kuna norra krooni kurss langes pidevalt. Juhuslikult kohtasin Helsingis Eesti Kirjanduse Teabekeskuse juhti Ilvi Liivet ja tema tutvustas mulle Kultuurkapitali Traducta tõlkeprgrammi. Annetasingi raha sinna ja selle eest toetatakse nüüd eesti kirjanduse tõlkimist norra, islandi, taani ja rootsi keelde. 

Oled aastaid eesti kirjandust norra keelde tõlkinud, kuidas tekkis huvi eesti keele ja sellest tõlkimine vastu?

Raske öelda, kuna ma oma arust pole tõlkija. Õppisin Oslos soome keelt ja minult paluti, et ma tõlgiks televisiooni jaoks soome subtiitreid. Seejärel palus üks kirjastaja, kellele minu keel meeldis, et ma tõlgiks soome muinasjutte. Sellest sai minu esimene tõlgitud raamat.

Kui hiljem elasin juba Soomes, õppisin soome keelt Helsingi ülikoolis, ja õppekavasse kuulus ka eesti keel. Olin ilmselt esimene välismaalane, kes sooritas soome keele eksami uue välismaalaste õppekava järgi. Õppides kohtusin Helga Laanperega, eesti keele lektoriga. Ta oli väga ettevaatlik, kuna nõukogude ajal pidid välisõppejõud kogu aeg valvel olema, kas nende tegevus Moskva poolt heaks kiidetakse, lisaks ka oma palga nõukogude saatkonda viima. Eesti ühiskonda me arusaadavatel põhjustel väga ei uurinud, lugesime muinasjutte. Tegin ettepaneku, et ma tõlgiks selle muinasjuttude sarja jaoks ka eesti muinasjutte. Norra kirjastus oli nõus ja sellest sai minu esimene tõlge eesti keelest. Aga raamat ei ilmunud, kuna eelnev müük oli kehv olnud. Mina sain küll tasu tõlkimise eest, kuid pidin endale uue kirjastaja otsima. Raamat ilmus 1982. aastal, kui ise samal ajal kuus kuud Eestis elasin ja kahjuks ise korrektuuri lugeda ei saanud ning raamat ilmus paljude trükivigadega. Raamat sai küll ilus, sest see ilmus Viive Tolli illustratsioonidega. Kuidas me need Nõukogude liidust välja saime, on jälle omaette lugu.

Järgmine tõlge eesti keelest oli Jaan Kaplinski tekstid, mis oli kirjutatud Kaljo Põllu „Kodalased“ juurde. Käisime 1980. aastal ühe soomlaste grupiga Tartus vaatamas Ülo Vilimaa balletilavastust Põllu „Kodalaste“ põhjal ja see oli minu jaoks väga suur elamus! See oli ühtlasi minu esimene kohtumine Kaljo Põllu metsotintode ja nende juurde kuuluvate tekstidega. Tänu Helga Laanperele, kes aitas mul tekstidest aru saada, suutsin need norra keelde tõlkida ja need avaldati Norras seoses Põllu näitusega Stavangeris. Näituse juurde käis väga ilus näituse kataloog, kus olid kõik pildid ja mu tõlgitud tekstid sees. Minu palvel oli Kaplinski veel tekste juurde kirjutanud. See kõik läks paljudele inimestele väga korda ja mitmedki võtsid minuga ühendust. Üks tuntud näitlejanna luges neid tekste ka ühe teatri laval ette. 

Kaplinski suur luuleantologia ilmus 1988. aastal pealkirja all „Sama meri meis kõigis” ja minu töö premeeriti Norras kui aasta parim tõlge. Üleandmistseremooniale oli kombeks kutsuda päritoluriigi suursaadik. 80-ndatel oli ju muidugi selleks Nõukogude Liidu suursaadik, kuid mina protesteerisin selle vastu. Kiiruga hakati eestlasi otsima ja lõpuks leitigi Oslo lähedalt üks eestlannast raamatukoguhoidja, kes tuli preemia üleandmistseeremooniale kohale.

Esimene suur korralik tõlketöö oli aga Jaan Krossi „Keisri hull“. Mõtlesin endamisi, et kui ainult suudaksin seda vahendada norra lugejatele, isegi kui ma selle töö juures ära sureks! Ma ei arvanud muidugi, et tegelikult võibki nii juhtuda - peaaegu oleksin Tallinnas surma saanud, kui „Keisri hulluga“ rabelesin.

Mis juhtus?

1985/86 aasta vahetusel olin kolmeks nädalaks saanud viisa, et Tallinnas koos Jaan Krossiga tõlget arutada ja täpsustada. Elasin Kirjanike maja külalistekorteris. Ühel päeval helistas Kaplinski Tartust, et tahab minuga kohtuda ja tuleb järgmisel päeval Tallinnasse. Järgmisel hommikul hakkasin kella 8 paiku koristama ja kui korteris olnud vana metallist tolmuimejaga tolmu imema hakkasin, sain tugeva elektrilöögi, mis mu südamest läbi läks. 

Imestan siiani, et ellu jäin, kuna hiljem kuulsin mitmeid jutte, kuidas inimesed olid sellise löögi tõttu ära surnud. Ilmselt oli mu tervis päris hea, mängisin ju võrkpalli kuni viis korda nädalas, kuid mõneks ajaks läksin hulluks küll – mind valdas tunne, et midagi muutus,  kas maailm või mina. Ja juhul kui mina olen muutunud, siis kas ma näen välja nagu varem? Vaatasin seinal olevasse peeglisse ja nägin, et juuksed olid püsti. 

Üsna kohe helises telefon, mis oli tolle aja kohta ebatavaliselt vara. Kartsin midagi puududata, võtsin villase salli vahele ja ettevaatlikult tõstsin tõru. Telefonil oli KGB agent Lembit Lomb. Sel viisil selgus, et nad valvasid seda korterit ja olid ilmselt märganud, et midagi oli toimunud. Telefonikõne peale tulin šokist välja, sest ma ei tahtnud KGB-le midagi reeta. Mees tahtnuks minuga kokku saada, aga mina vastasin, et mul pole aega ja et töötan kirjanikuga. Kui ta lõpetas, siis vajusin uuesti šokki tagasi.
Pärast seda juhtumit ei maganud ma tükk aega ega suutnud enam üksi olla. Piret Saluri võttis mind enda juurde, tal oli väike tuba, kus ma sain olla.

Kas KGB agent ütles, miks ta tahtis kokku saada?

Tal oli kombeks minuga kontakteerida ja rääkis, et esindab VAAB-i – organisatsiooni, mis kaitseb Nõukogude Liidu kunstnike õigusi, ja kuna mina tõlgin eesti kirjanike teksti, siis peab ta rääkima mu tööst. Piret Saluri oli öelnud mulle, kes ta tegelikult on, ehk keda ta tegelikult esindas. Olin mingisugune imelik kuju, kes tuli Nato riigist ja tahtis eesti keelt õppida. Lomb võttis minuga ühendust juba siis, kui ma 1982. aastal kuus kuud Eestis elasin, ta kutsus mind Viru hotelli 2. korrusele. Tegelikult ei rääkinud ta kirjanike õigustest sõnagi. Ta tahtis muu hulgas teada Soome Tuglase seltsi kohta, kust nad oma raha saavad. Mina teadsin ainult, et liikmemaksudest.

Olin kirjutanud ühes Norra ajakirjas Eestis toimunud noorte meeleavaldustest 1980. aastal ja allikaks pannud ühe norra ajalehe. Ta tahtis aga teada, kes oli mulle rääkinud meeleavaldustest. Mina vastasin, et norra ajalehest lugesin. "Kas siin on keegi sellest rääkinud?" pinnis ta. Lõpuks ütlesin, et ma olen küll püüdnud inimestelt selle kohta küsida, aga keegi ei taha rääkida. Seepeale jättis ta asja sinnapaika.  Panin korduvalt tähele, et kui ta küsis midagi tähtsat, pani ta põue minule lähemale ja palus öeldut korrata või täpsustada.

Sind seob Eestiga pikk ajalugu, sul on siin palju sidemeid ja palju põnevaid lugusid jutustada. Kas oled mõelnud memuaaride kirjutamise peale?

Mina ei oska ise kirjutada. Mina tõlgin, kuna minu pea on nii segamini, et on vaja teksti, mis keegi teine on juba kokku pannud, siis tuleb ainult vahendada. Ma ei teadnud, et oskan tõlkida, ja algul ka, kas Eestist leidub väärt kirjandust, aga lihtsalt poliitilistel põhjustel mõtlesin, et kas saan midagi ette võtta ja eestlaste elust ja olukorrast midagi norralastele vahendada. Tundsin häbi, et ei teadnud, mis Eestis tegelikult toimub. Ega Norras keegi eriti ei teadnud, ja näiteks sain oma õepojalt, kes töötas laeval, pahaseid kirju, et miks ma tegelen Eestiga. Tema arvas, et siin on ainult venelased ja kommunistid ja käskis mul see tegevus lõpetada.

Sellest hoolimata asutasime minu initsiatiivil kahe slavistiga sõprusseltsi, esimese nimega Norsk-estisk kulturlag (Norra-Eesti Kultuuriselts) Oslos. Kaljo Põllu kinkis mulle kõik Norras näitusel olnud pildid, mis müüdi kunstihuvilistele, ja sel viisil saime Eesti tutvustamiseks põhikapitali. Sel ajal oli tähtis rõhutada, et tegelesime kultuuriga.

Kui palju sellel seltsil liikmeid kokku oli?

Aastatel 90-91 oli Baltimaades ju nii põnev ja ohtlik aeg ja sellal oli meil liikmeid üle 500. Ükskord kõndisin Oslos ringi, jagasin materjale nagu misjonär ja sain ühe päevaga 15 uut liiget juurde. 1987. aasta sügisel korraldati Oslo ülikooli raamatukogus Eesti raamatute näitus, mille ajaks läksin ise ka kohale. Kohale tulid kutsega kirjanikud Jaan Kross, Ellen Niit, Jaan Kaplinski ja Mati Unt. Kross kõneles avamisel. Kirjanikega tehti norra ajakirjanduses palju intervjuusid. Näituse avamisele kutsuti ka võimalikult palju kohalikke eestlasi. Osad tulid kohale, osad mitte. Hirm oli suur ja küsiti, kuidas raamatukogu nad üles leidis. Me ei tulnud selle peale, et kutse võiks hirmu peale ajada.

Aga nimed saime huvitaval viisil. Minu esimene kokkupuude eesti keele rääkijaga oli 63. aastal, kui õppides neli kuud Helsingi ülikoolis kohtusin ühe New Yorgist pärit väliseestlasega. Mina olin Ameerikas õppinud ja oskasin inglise keelt, temal aga oli tunne, et Soomes keegi teine ei saa temast sama hästi aru. Minul oli jällegi häbi temaga inglise keeles rääkida ja lubasin talle, et ma kunagi õpin eesti keele selgeks. Kui ma siis Helsingist Oslosse tagasi läksin, leidsin soome-ugri kateedri riiulilt Artur Hamani (tegelikult Juhan Tuldava) „Läroboki i estniska“, mis oli rootslaste jaoks tehtud õpik. Järgmisel päeval kirjutasin New Yorki sellele ainukesele eestlasele, keda ma teadsin, eesti keeles kirja. Aga ta ei vastanud mulle. Kui temaga mitu aastat hiljem kohtusin, siis ta ütles, et keel oli küll selge, ainult et ta ei ole kirjade kirjutaja. Aga tema oli ainuke eestlane, keda ma teadsin!

Siis rääkis keegi mulle et Norra raadios plaatide arhiivis töötab eestlane Peeter Rammo. Ta aitas mind eestlaste otsingul edasi. Seejärel tutvusin abielupaari Tiiu ja Enn Anderssoniga, kellel oli väga põnevaid Eesti asju ja raamatuid. Neilt sain eestlaste nimekirja, kes Norras elasid ja keda nemad teadsid. Ja see oli see nimekiri, mille järgi raamatukogu eestlasi näitusele kutsus.

On sul hea retsept, kuidas raamat võiks Norras läbi lüüa?

„Keisri hull“ oli minu kõige esimene eesti keelest tõlgitud romaan ja see ilmus kirjastuses, mis vähemalt tol ajal oli Norra suurim ilukirjanduse alal. Neil oli 50 maailmakirjanduse tippteosest koosnev „Vita“ sari ja Krossi teos oli nende hulgas! Sama kirjastus võttis plaani veel kaks Krossi teost, kuid kirjastaja jäi pärast nende ilmumist pensionile ja tema asendaja hakkas hoopis välja andma aafrika naiskirjandust. Paraku on nii, et kirjastaja vaatab alati, kuidas müük on, ja kahjuks peab ütlema, et Eesti raamatute müük pole Norras küllalt suur olnud. Vastuvõtt ajakirjanduses on olnud väga postiivne, ka viimase minu tõlgitud „Rehepapi“ puhul, aga müük ei lähe.

Ei tea, kas tekiks huvi, kui Putin okupeeriks Eesti? Loodan siiski, et Eesti kirjandus lööb läbi teistel põhjustel. Norra puhul peab silmas pidama ka, kumba kirjakeelde – bokmål või nynorsk – teos tõlgitud on. Mina tõlkisin sel ajal nynorski, kuid on inimesi, kes ei taha seda lugeda. Mõned arvavad, et bokmål on peenem. See algas Sofi Oksaneniga, kelle teoseid ma olen soome keelest tõlkinud. Kirjastaja, kes „Puhastuse“ välja andis, tahtis bokmåli, see võeti Norras väga hästi vastu, ja pärast seda ei ole nynorski enam palutud.

Kuidas oled valinud raamatuid, mida tõlkida, kas teema või kirjaniku järgi?

Kõik sõltub alati kirjastajast ja nende soovidest. Mina saan ainult soovitada. Enamasti on Norras võetud kirjastada raamatuid, mida kirjastaja on juba rootsi keeles ise lugenud. Erandiks on „Rehepapp“, mille küll ise leidsin ja mida soovitasin.

Kas on mingi teemadering, mis norra lugejat huvitab?

Esiteks, peab olema romaan. See on Norras kõige olulisem. Peab olema mingi läbiv joon, intriig, et oleks põnev lugeda ja tahad teada, mis edasi juhtub. Ei piisa ainult, et keel on hea ja palju tarku mõtteid. Peab olema põhjus, miks edasi ja lõpuni lugeda.

Ajalooteema käsitluselt oli „Piiririik“ norralastele väga põnev. Mäletan, kuidas üks eest kirjanik oli sellele nii vastu, et ma seda tõlgiksin ja põhjuseks oli Tõnu Õnnepalu sättumus. Aga selgus, et ta polnud seda ise lugenudki. See oli siin nii uus asi. Leian tihti, et eestlastel on eelarvamusi.

Sarnast suhtumist on olnud ka teiste raamatute puhul, näiteks on neid, kes ei tahtnud, et ma oleks tõlkinud „Seitsmendat rahukevadet“. Ja miks – see tüdruk seal teoses on nii ulakas, ja mis norrakad meist mõtlevad, kui laps käitub sellisel viisil, ei kuula sõna. Veel eelmisel nädalalgi sain Tartu sõbrannalt kirja, et ma poleks pidanud Viivi Luike tõlkima.

Kui suur see potentsiaalne ring on, kes oleks huvitatud eesti kirjanduse tõlkimisest norra keelde?

Paraku on see ring päris väike. Hetkel on kõige aktiivsem ja olulisem tõlkija Øyvind Rangøy. Siis on veel Tor Tveite, hea ja kogenud tõlkija, kes on juba tõlkinud soome keelest ja peatselt loodetavasti hakkab ka eesti keelest tõlkima. Tema norra keel on perfektne ja see on oluline asi, sest tõlkija peab emakeelt väga hästi oskama.

Hiljuti kohtusin ühe norra noormehe Thomas Brevik Kjærstadiga, kes oli vaatanud ETV intervjuud minuga ja ütles, et ühel päeval ta tahab eesti keelt rääkida sama hästi nagu mina. Ta valdab seda juba mingil määral olles seda ise õppinud ja ta kirjutab isegi Vikipeediasse artikleid eesti keeles. Ma väga loodan, et kuidagi annaks korraldada, et Thomas saaks Eestis viibida ja et oleks keegi eestlane, kes temaga pidevalt kontaktis oleks.


Meie missioon

Toetame kultuuri ning kultuuriehitiste rajamist ja renoveerimist rahaliste vahendite sihipärase kogumise ja sihtotstarbelise jagamise kaudu

Loe rohkem Kultuurkapitali kohta