Kultuurkapitali peapreemia laureaat Heli Jürgenson: on aeg hakata dirigendi ametit väärtustama

Nii ja naa. Laulupeo ettevalmistus on pikk protsess ja kunstiline juht peab haldama kõiki asju, mis seal toimuvad, alates liikumistest, vahetekstidest kuni supini ja kõige lõpuks veel minema juhatama ja sellest massist laulu väe kätte saama. Selle kõige eest vastutamine on ülikeeruline. Eelkõige vaimselt, sest see läheb korda tervele eesti rahvale ja igaüks võtab sellest ju pärast midagi arvata. Minu enda juhatatavad laulud olid kontserdi lõpus väga vastutusrikkal kohal. Kontsert ise kestis kuus tundi ja mu tundsin, kui raske oli ennast ärkvel hoida pärast magamata ööd, kuna olin nii närvis.  

Võiks vaadata veel tagantjärgi videost, mida ma tegin. Mõnda katkendit olen muidugi julgenud vaadata, kuid niipea, kui seinale lastakse videoklipid või pildid, kus on lähedalt näha lauljate emotsioone, hakkan momentaalselt nutma. Mulle tundub, et mul on mingit tüüpi leinaperiood, mille  pean üle elama. Ma ei tea, millal see üle läheb, kuna puudub varasem kogemus. Seda selget hetke ei pruugigi tulla. 

Ühe laulu dirigeerimine on lihtne, aga ma ei ole kunagi olnud peo kunstiline juht ja vastutanud oma ihu ja hingega terve peo õnnestumise eest. See on jube ränk.

Ma sain sellest isegi aru, kui vaatasin klippi – olin oma laulu esimest korda ära juhatanud ja see läks kordamisele. Nägin, kuidas mind tabas kergendusohe, mu õlad läksid pool meetrit allapoole – siis teadsin, et see on tehtud. Kui kõige lõpus on näha, kuidas rahvas juubeldab, siis hakkab kohale jõudma tunne, et võibolla on läinud hästi. Aga sinnamaani selles kindel olla ei saa, peo alguses sa ei tea mitte midagi, mis toimuma hakkab.

Ei, iga pidu on nii oma nägu, see on omamoodi sünnitamine ja nagu oma laps. Kuidas see isegi sama loomingulise seltskonnaga lõpptulemuseni jõuab, ei tea. See oleneb ilmast ja sellest, kuidas lauljate emotsioon hakkab minema, kas kontserdikava on õigesti üles ehitanud, kus on kulminatsioon, kas lauljad korjavad selle energia üles ja tekib emotsioon. Võib juhtuda, et laulud lauldakse lihtsalt ära või teisalt tahetakse ikka veel ja veel korrata. Ma arvasin peo lõpus, et mingi laul võetakse üles, aga milline, ei teadnud. Võeti “Laul Põhjamaast", kuid me ei olnud seda noorte ja lastega isegi harjutanud ja esmakordselt laulupeol olijatele polnud lugu tuttav. Nii et see on loterii.

Seda ongi väga raske seletada, kuna tihtipeale ei teata, kui palju auru läheb laulupeo ettevalmistamiseks ja kui suur töö see on kõigile kooridele ja dirigentidele.  See pole ainult kolm päeva laululaval, vaid kolm aastat ettevalmistustööd. Algul kuulutatakse välja ideekavandi konkurss, ja siis hakkab Laulupeo SA võidutööd produktsiooniks vormima. 1,5 aastat enne pidu on kogu repertuaar ja idee täiesti paigas ja koorid saavad laulikud kätte. Siis hakkab tohutu turnee mööda Eestimaad, toimuvad proovid sadade ja tuhandetega ja lõpuks, kui see on läbi käidud, hakkab supi ja majutuse organiseerimine, vaheklippide ja vahetekstide kirjutamine ning mõtlemine, kuidas see kõik visuaalis välja näeb.

Need koorid, kes selles protsessis osalevad ja need 800 dirigenti, kes lauljaid õpetavad, on kogu aeg selles rattas – noortepidu sai läbi ja uue laulupeo repertuaar oli juba valmis ja koorid juba praegu omandavad seda. See on üks katkematu jada ja pidev laulupeo protsessis osalemine. 

Minu üks ühiskondlikke ülesandeid on teadvustada Eestile, et need 800 dirigenti, kes neid koore sinna lauluväljakule toovad, töötavad väga rasketes tingimustes. Dirigendi ametit meil ühiskonnas ei eksisteeri, meil ei ole sellenimelisi töölepinguidki, vaid oleme tööl ringijuhtidena või saame muul moel kompensatsiooni. On aeg hakata dirigendi ametit väärtustama ja omaette ametiks pidama.

Samuti peaks olema meie võimuses, et need 800 inimest, kelle najal laulupidu seisab, oleks ka väärikalt tasustatud. See on minu jaoks hetkel kõige suurem murekoht. Vahel tundub, et ka lauljad ei saa aru, et dirigent teeb tööd, rääkimata üldsusest tervikuna, meie kultuurijuhtidest või kohalikest omavalitsustest. 

Teine murettekitav asjaolu on, et meil ei tule noori peale. Noored teevad tänapäeval muid valikuid ja leiavad tasuvamad erialad. Minu peol oli 17 uut noort puldis ja mõned on veel, aga see on ka kõik. Selline tallinnakeskne kamp. Neid, kes lähevad üle Eesti laiali, peaks olema palju-palju rohkem. Need inimesed, kes pulti lähevad, need me raudselt leiame, aga need, kes toovad 20-30 000 lauljat laululavale, nende pärast olen mures. Viimased reformid on selle maastiku segi ajanud ja ma näen, et väiksemates kohtades surevad asjad välja, sest alles jäävad ainult algkoolid. Lauljate arv ei ole vähenenud, huvilisi laulupeole ikka on, aga ma ei näe neid dirigente, kes tööd teeksid. Noorte järelkasvu probleem on aastatepikkuse tegevusetuse tagajärg ja ma arvan, et see süveneb lähiaastatel veelgi.

Ei kao kuhugi, kuid kui eest kaovad ära juhid, siis muutub laulupidu lihtsalt selliseks ühislaulmiseks, kvaliteet kaob.

Minu muusikaõpingud jäid nõukogude aega ja õppimise ajal välispiirid eriti lahti veel polnud. Olen oma parimad oskused saanud kõikide oma toredade eesti õpetajate käest saanud. Kui koorimuusikast räägime, siis minu õpetaja Ants Soots on olnud kõige suurem mentor ja eeskuju. 

Minu tööelu on läinud aga nii õnnelikult, et olen saanud töötada nii Rahvusooperi professionaalse kooriga 11 aastat kui ka hiljem Eesti Filharmoonia kammerkooriga. Õppimise mõttes olen väga heas olukorras – Eesti Filharmoonia kammerkoor reisib väga palju ja on saanud laulda väga paljude mainekate dirigentide käe all, ja kui saan olla selles protsessis osaline, tuleb mulle kõik nagu koju kätte ja eeskujusid väga kaugelt otsima ei pea. Tänase päevani, kui kammerkoorile uut repertuaari ette valmistan, õpin iga päev väga palju uut muusikat ja hoian sellega ennast vormis.  

Olen näinud väga erinevaid koore. Tugevad koorid kogunevad teatud liidri ümber. Inimesed võivad olla väga erineva karakteriga, mõni on särtsakam, mõni tagasihoidlikum.

Eks koor on läbilõige ühiskonnast, kõik tüpaažid on esindatud. Aga koorilaulus tuleb oma ego maha jätta ja inimesed peavad läbi saama, see sunnib maailma natuke teise pilguga vaatama. Aga kui dirigent ei suuda ennast kehtestada, siis meeskonnatunnet ei teki. Dirigent on see, kes ütleb, kuidas asjad on. Muusikas ei ole võimalik, et seal eksisteerib mingi kambavaim. Koorilaulus tegelikult demokraatiat ei eksisteeri, seal on lihtsalt minu hääl ja kõik.

Said laulupeo kunstiliseks juhiks üsna ootamatult ja otsustamiseks oli väga vähe aega. Kas sa teeksid seda veel?

Otsustamiseks oli aega 15 minutit ja muidugi ei olnud ma sellega arvestanud. Sattusin noortepeo kunstiliseks juhiks tänu Rasmus Puurile, sest temal oli ideekavand ja noored vajasid mentorit. Minu ülesanne oli tuua noored dirigendid laulupeo protsessi ja laulupeole. Neid oli nii palju, aga kuna olen 25 aastat õpetanud Otsa koolis noori koorijuhte, siis see oligi minu mentorroll. Väga turvaline on minna pidu tegema vanade korüfeedega, aga palju hullem on teha pidu 17 noorega, kes mitte midagi ei tea. See oli ka üks põhjuseid, miks mul oli kuus tundi seda pidu raske jälgida, sest elasin kõikidele noortele ühekaupa kaasa. Üks asi on teha proovi proovisaalis, teine asi on tõusta pulti, mis on vaimselt päris hirmus. 

Kõik said sooritatud. Õnneks pidasid ka kõigi närvid vastu, kellelgi ei tekkinud seal laval musta auku. See hetk tuleb kõigil ükskord läbi elada ja seda pole kuskil mujal võimalik õppida, kui praktikas. Sa pead sinna üles minema ja võitlema, sest see on ikka tohutu tank, tohutu energia. Üksikut koori juhatada on lihtne, aga saada kätte see vaimne energia, mis kõlaks Lasnamäe ääreni, see on ülesanne. See on mingi erakordne side, mille sa pead nendega looma. Ja seda õpib iga korraga järjest enam.

Jaa, 15 aastat varem, kaks lugu oli. Ma sain küll kõigega hakkama, aga arvan, et ma olen iga korraga muutunud järjest osavamaks. Ma oskan ennast paremini mobiliseerida ja ka laulud, mis mulle on usaldatud, on iga korraga läinud raskemaks. Kogemusi tuleb kogu aeg juurde, enesekindlus ka kasvab ja tean, kuida selle massiga ringi käia. Aga kuna iga laulupidu on uus laul, siis mingit kindlustunnet küll ei teki, et tean täpselt, kuidas läheb.

Mis saab laulupeost? 

Ma tahaks loota, et laulupidu, mis on vanem, kui Eesti Vabariik, suudab hoida oma kindlat joont. Eks repertuaaris mingeid muutusi kindlasti tuleb, kuid loodan, et traditsioonilistele koorilugudele jääb oma koht ja suudetakse hoida tasakaalu uudisloomingu ja klassika vahel. Viimased peod on kandnud ühiskonnale ka väga tugevaid väärtussõnumeid ja tundub, et need korrad on eesti rahvale väga korda läinud. Seda joont tahaks hoida, et me ei käi lihtsalt koos laulmas, vaid säilitame oma keelt ja kultuuri. Ka noortele on see vajalik - algul on neil lihtsalt tore koos käia ja laulda, kuid õige osaduse tunde saab kätte alles lauluväljakul, selle emotsiooni sees. Noortega peab pidevalt tegelema, põlvkond põlvkonna kaupa, siis säilib laulupeo traditsioon. Kui kuskil tekib tühi auk ja noori enam peale ei tule, siis on halvasti Laulupidu on ka kõige suurem eestluse hoidmise koht. Seda on meile endale vaja, et kokku saada, ilusaid eestikeelseid mõtteid ja tüvitekste läbi laulda. 

Mis tundega preemia vastu võtsid?

Ma ei ole oma loomult esiplaanile trügija. Tunnustus on muidugi tore ja võtan seda nii, et kui minu töö on inimestele korda läinud, siis on hästi. Kõik, mis ma oskasin, panin sinna sisse. Tunnustusega on ka nii, et see läheb õnneks üsna ruttu mööda ja loorberitele puhkama ei saa jääda. Selleks, et end hästi tunda, tuleb teha edasi ja järjest paremini.