Kultuurkapitali roll õiglase tasustamise debatis

Airi Triisbergi Intervjuu Margus Allikmaaga ilmus 26.05.2023 Sirbis

Vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete tagatiste problemaatikat on viimasel ajal palju arutatud ja see puudutab ka Eesti Kultuurkapitali rahastusmudelit. Loovisikute ligipääsu sotsiaalkaitsele takistab peamiselt kolm asjaolu: väike tasu, sotsiaalmaksuga katmata sissetulek ja ebaregulaarne hõive. Esimesed kaks on otseselt seotud kultuurkapitali rahastuspõhimõtetega. Kulka kaudu jaotatakse loovisikutele maksuvabu stipendiume ja loometöötoetusi, mis lõikavad vabakutselised sotsiaalkaitsesüsteemist välja. Kui raha makstakse projektitoetuste kaudu välja palgana, siis jäävad sissetulekud sageli allapoole riikliku alampalga määra. Projektitoetusest on raske saada kätte mõistlikku rahasummat.

Alates 1. veebruarist 2022. aastal on kultuurkapitali juht Margus Allikmaa.

Mida teha, et kulka toetusel makstaks õiglasemat tasu?

Margus Allikmaa: „Ühtlasi peavad loomeliidud suutma oma liikmetele selgeks teha, et nad ei kirjutaks lepingule alla, kui tööandja ei paku väärilist tasu.“

Loomeliidud peavad hakkama tõsiselt tegelema oma liikmete huvikaitsega. Loovisikud ei suuda üksikisikuna oma huvide eest seista, siin tuleb seljad kokku panna. Loomeliidud peavad suutma rahastajatega läbi rääkida. Ühtlasi peavad loomeliidud suutma oma liikmetele selgeks teha, et nad ei kirjutaks lepingule alla, kui tööandja ei paku väärilist tasu. Teatrivaldkonnas see põhimõte toimib. Kui näitleja kutsutakse raadiosse reklaami lugema või teleseriaali, siis tuleb tal järgida liidu poolt kokku lepitud tasumäärasid ja ükski näitleja ei saa väiksema tasuga nõustuda. Loomeliidud peavad vabanema sellest halvavast mälestusest, mis on jäänud Nõukogude aja ametiühingutest, ja hakkama sõlmima oma liikmete eest palgakokkuleppeid tööandjate ja korraldajatega.

Kultuurkapital on õnneks organisatsioon, kus ühe inimese otsusest ei sõltu mitte midagi. Ei kultuurkapitali juht, kultuuriminister ega kulka nõukogu saa sihtkapitalile dikteerida, millisel määral peavad nad töötasudeks raha eraldama. Sihtkapitalid on oma otsustes vabad. Küll aga püüan ma kulka juhina tegeleda selgitustööga. Kui riigis on kokku lepitud kultuuritöötaja miinimumtasu, siis tuleks seda käsitleda kui laia kokkulepet, mis ei kehti ainult riiklikele asutustele, vaid kogu kultuuriväljal. Näiteks, kui kulka maksab „Ela ja sära“ stipendiumi, siis võiks ka see olla kooskõlas miinimumtasuga.

Kõik teavad kulka probleeme: rahakott pole põhjatu, ent toetust tahaks anda võimalikult paljudele. Statistika näitab, et taotlejatele eraldatakse ainult 50–55% küsitud rahast. Kui projektijuht küsib toetust algul mõistlike tasude alusel, aga eraldatakse vajalikust summast ainult pool, siis ongi tagajärjeks see, et korraldajad vähendavad tasusid, hoiduvad maksudest või soovitavad loovisikutel taotleda iseseisvalt stipendiumi. Stipendiumide maksmine paneb aga loovisikud väga keerulisse olukorda, sest stipendiumiga ei kaasne ravikindlustust, töötuskindlustuskaitset ega riiklikku pensioni.

Need on kõik meie endi aegade jooksul sisse viidud ebakohad. Olen võtnud endale ülesande sihtkapitalidele selgitada: suurendame summasid ja arvestame maksudega, ärme eralda stipendiume, kui tegemist on projektiga, mis on juba saanud tegevustoetust. Tugev vastuväide sellele on loomulikult, et kulka peaks võimalikult paljudele kas või natukene raha andma. Traditsioon on nii tugev, et sissetallatud rajal muutuste tegemine ei lähe kergelt.

 

Vabakutseliste loovisikute olukorra parandamiseks on möödapääsmatult vaja lisaraha. Kultuuriministeerium parandab praegu loovisikute ja loomeliitude seadust. Seaduse uuendamisel peaks keskenduma ennekõike ühele lihtsale asjale: loovisikute ring ja loomeliitude liikmeskonna määratlemise viis peavad minema konkreetsemaks. Siis oleks võimalik, et riik pakub loovisikutele minimaalset sotsiaalset kaitset. See kaitse ei tohi olla ajaliselt piiratud, nagu on praegune vabakutseliste loometoetus, vaid peab olema tagatud aastaringne sotsiaalne kaitse. Vabakutseliste määratlemiseks peavad olema kriteeriumid, mille üle loomeliidud teevad järelevalvet.

Kui vabakutselistel oleks minimaalne sotsiaalne kaitse olemas, siis ei peaks kulka stipendiume makstes nii palju südant valutama. Kultuurkapital stipendiumidest päris vabaneda ei saa, kuna need on seadusesse sisse kirjutatud. Praegu on kulka stipendiumide loetelu aga liiga pikk, neid on 52 nimetust, see nimekiri tuleb teha lühemaks. Alati ei ole stipendiumide maksmine kooskõlas stipendiumi määratlusega. Stipendium on seaduse järgi mõeldud enesetäiendamiseks, töö tasustamine stipendiumiga on vale. Sellised juhud tuleb stipendiumide loetelust välja saada ja hakata tasuma makse. Katsume ka stipendiumimäärasid ühtlustada. Kui pooleaastane stipendium on 3800 eurot, siis seda on liiga vähe.

Kui muudame kulka stipendiumide loetelu täpsemaks, kitsamaks ja paremini mõiste sisule vastavaks ning kui riik annab vabakutselistele minimaalse kaitse, siis oleme juba kahel suunal suutnud loovisikute olukorda paremaks teha. Kolmas suund peaks olema, et loomeliidud lepivad oma liikmetega miinimummäärades kokku, nii et loomeinimesed ei müüks oma tööd võileivaraha eest. Ainult niiviisi hakkab olukord muutuma, muidu mitte. Käivitav jõud peab minu hinnangul tulema ikkagi loomeliitudest.

Osutate, et muutused peaksid algama loomeliitudest. Olen sellega nõus, aga ometi teame, et loomeliidud ei avalda õiglaste tasude kehtestamiseks paljudel loomealadel üldse mingit survet. Näiteks kunstivaldkonna loomeliidud ei pea rahastajate või tööandjatega tasumäärade üle läbirääkimisi. Miks peaksime lootma ainult loomeliitude initsiatiivile? Loovisikute toimetulek on juba mitu aastat arutelu keskpunktis ja kulka on üks loometöö olulisim rahastaja. Mina eeldan, et kulka võiks reflekteerida omal algatusel selle vastutusrikka rolli üle ja kaaluks, kuidas valdkondlikele aruteludele reageerida. Mis takistab näiteks kulka rahajaotamise põhimõtetes sisse viimast miinimumtasu määra? Mujal maailmas on sääraseid reegleid kehtestanud ka rahastajad. Eestis oleks see hädavajalik, sest loovisikutele alampalga maksmist ei reguleeri ükski seadus. Töölepinguga inimesi kaitseb töölepinguseadus, mis ei luba tööandjal töötajale alammäärast väiksemat palka maksta, aga võlaõigusliku käsunduslepingu puhul alammäär ei kehti. Alampalga määrast kinnipidamine nõuab valdkondlikku kokkulepet, millest peaks lähtuma ka kulka.

Teoorias ei takista seda mitte miski. Kirjutasin alles hiljuti kultuurkapitali nõukogule kirja, kus tegin ettepaneku, et kulka toetused ja stipendiumid peaksid kindlasti lähtuma kultuuritöötaja miinimumpalgast. Aga minu kiri üksinda ei maksa veel midagi: nõukogu peab seda arutama, sihtkapitalid peavad toetama –see on pikk protsess. Me küll liigume selle poole, aga ma ei julge öelda, et see juhtub homme. Kõige tugevam vastuväide on, et kui teha seda päevapealt, siis jääb mõni üldse rahast ilma. Mina ise arvan, et see on isegi põhjendatud. Praegu püütakse kulkas anda väga paljudele taotlejatele umbes 50–60% küsitud toetussummast. Aga see ei ole ju hea, sest paneb taotlejad eelarvega bluffima, pealegi satuvad taotlejad ülimalt keerulisse olukorda, kui eraldatakse ainult pool vajalikust rahast. Alternatiiv on toetusi määrata vähem, aga kvaliteetsemalt, nii et saaks korralikult tasu maksta ja kõik maksud oleksid makstud. Mina toetan sellist lähenemist, aga, nagu ma juba ütlesin, kultuurkapitalis ei tee keegi ainuisikuliselt otsuseid ja mina püüan selgitustööd teha.

 

Ilmselge järeldus on, et kulkal on õiglase tasu maksmiseks raha juurde vaja. Ometi pole sellest avalikus ruumis kuulda.

Kui sain kultuurkapitali juhatajaks, juhtisin siiski tähelepanu, et kultuurivaldkonnale tehti liiga, kui 2019. aastal kaotati ära hasartmängumaksu nõukogu. Raha suunati riigieelarvesse ja see ei jõua kultuurini algses mahus tagasi. Need olid küll väikesed summad, millest toetati peamiselt rahvakultuuri, aga minu arvates tehti selle sammuga viga, raha oleks tulnud anda kultuurkapitalile. Sellega oleks olnud üleminek stipendiumide masskasutamise süsteemilt töötasude mudelile juba palju kergem.

Omaette teema on veel kultuuriehitiste rajamiseks ja õppejõudude toetuseks mõeldud raha. Tänavu käib kultuurkapitalist läbi umbes 14,5 miljonit eurot, millest ei jää jälgegi maha. Sealt võiksid kas või haldustasud või nõukogu tasud ikkagi tulla, sest me ju tegeleme nende teemadega. Tõstatasin hiljuti hasartmängumaksu seaduse muutmise küsimuse, aga see mõte laideti kohe maha. Üldine foon nii kulka nõukogu kui ka riigikogu kultuurikomisjoni liikmete seas on selline, et kultuurkapitaliga seotud seadusandlust ei tohi puutuda, muidu äkki võetakse midagi üldse ära.

Kultuurkapitali seadust muudetakse ju tegelikult üsna sageli. Kas tõepoolest pühitakse ka debatt lisarahastuse vajalikkuse üle laualt argumendiga, et kulka toimimispõhimõtete muutmine on ohtlik nagu Pandora laeka avamine?

Mina kavatsen küll minna esimesel võimalusel lisarahastuse vajaduse küsimusega uue valitsuse jutule. Loodan, et ka kultuuriministeeriumilt tuleb kas või mõnel muul moel loovisikute toetamiseks raha juurde.

Raha on juurde vaja, et meil oleks võimalik varustada kõik väljamakstavad toetused sotsiaalmaksuga: stipendiumide maksustamiseks ja et saaksime maksta loovisikutele korralikult palka vähemalt kultuuritöötaja miinimumpalga ulatuses. Selleks on raha juurde tarvis ja kultuurkapitali puhul oleks ju väga lihtne, kui hasartmängumaksust suunataks kulkale paar protsenti juurde.

Sel aastal on kulka tulude prognoos suurenenud maksulaekumise tõttu ju väga optimistlik.

Alkoholi- ja tubakaaktsiisi laekumine on kasvanud vähe, aga selle aasta esimestel kuudel on märkimisväärselt rohkem laekunud hasartmängumaksu. Häda on selles, et 68% sellest rahast läheb ju kohe kultuuriehitistele, osa läheb kõrgkoolide loomeerialade õppejõududele stipendiumi maksmiseks. Sel aastal maksame tänu hasartmängumaksu suuremale laekumisele 87 õppejõule stipendiumi summas 10 000 eurot. Sihtkapitalidele ei jää palju alles, taotluste arv aga kasvab ning küsitavad summad on inflatsiooni tõttu suuremad.

Värskelt ametisse astunud valitsuse maksumuudatuste pakett sisaldab ka hasartmängumaksu maksumäära tõstmist alates 2024. aastast. Milline on selle sammu prognoositav mõju ja mida kulkas lisanduva maksurahaga teha kavatsetakse?

Sellele küsimusele on ammendavalt vastata praegu keeruline. Eelnõu, millega tõstetakse nii aktsiise kui ka hasartmängumaksu, oli valitsuses alles 8. mail. Kui kõik läheb nii, nagu valitsus on avalikkust teavitanud, peaks aktsiisidest lisanduma kultuurkapitali eelarvele 2024. aastal paarsada tuhat eurot ja hasartmängumaksu arvelt 3,8 miljonit eurot, aga lõviosa sellest summast läheb riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rahastamiseks. Spordi- ja kultuurivaldkonna sihtkapitalide käsutusse jõuab sellest rahast nii 1,8 miljonit eurot. Seega, kui kõik läheb hästi, avaneb kultuurkapitalil võimalus umbes kahe miljoni euro ulatuses lisada väljamakstavatele stipendiumidele ka sotsiaalkindlustuse osa ehk loovisikutel tekib võimalus, aga ka kohustus sõlmida vabatahtlik ravikindlustusleping. See oleks suur samm edasi.