5. detsembril esitletakse uusi Hieronymuse sarja raamatuid

Sellel sügisel on sarjas ilmunud või kohe ilmumas:

• Gustave Flaubert’i „Bouvard ja Pécuchet“, prantsuse keelest tõlkinud, kommenteerinud ja saatesõna kirjutanud Andres Raudsepp (Ilmamaa)
• Hans Henny Jahnni „Puulaev“, saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel (Eesti Raamat)
• Pablo Neruda „Armastusluuletused: Kakskümmend armastusluuletust ja meeleheitelaul; Kapteni laulud; Sada sonetti armastusest“, hispaania keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Carolina Pihelgas (Kaksikhammas)
• 
  Johann Wolfgang Goethe „Hingesugulased“, saksa keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Heli Mägar (EKSA).

Raamatuid esitlevad ja tõlkijatega vestlevad Hieronymuse ekspertkomisjoni liikmed Triinu Tamm ja Märt Väljataga. Kohapeal on võimalik sarja raamatuid osta.

Prantsuse prosaisti Gustave Flaubert’i (1821–1880) satiiriline romaan räägib loo kahest ametnikust, kes on otsustanud pensionile minna ning saavad tänu sülle langenud pärandusele viia ellu oma unistuse — veeta elu ülejäänud aastad maaidülli nautides. Sellest ei tule loomulikult mitte midagi head. Nagu meie Bornhöhe Tatikas ja Vesipruul, nii ajavad ka prantslased Bouvard ja Pécuchet untsu kõik need mustmiljon asja, mille nad ette võtavad. Autor on romaani valanud kogu inimliku rumaluse ilmingute kollektsiooni. Flaubert’ile postuumselt plagiaadisüüdistuse toonud teosele on lisatud Barthélemy Maurice’i samateemaline novell.

Hans Henny Jahnn (1894–1959) oli Saksa näitekirjanik, prosaist ja orelimeister. Tema romaan „Puulaev“ on painavalt sünge allegooriline lugu punaste purjedega puulaevast, mis asub teadmata põhjusel teele tundmatu lasti ning mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Reisi põhjuseid võiksid teada ainult superkargona tuntud hämar tegelane ja kapten, kuid see on niisama ebakindel kui laevatrümmis olevate kastide sisu. Raamatut on aegade jooksul peetud nii mereromaaniks kui ka kriminaalromaaniks. Kumbki neist määratlustest ei anna edasi raamatu tõelist olemust, mis ongi jäänud tabamatuks. „Puulaev“ on sissejuhatav tempokas eelmäng suurele sümfooniale, triloogiale „Kallasteta jõgi“, kuid ka täiesti iseseisev tervik, andes kätte motiivid, mis triloogia järgnevates osades leiavad ligi 2000 leheküljel käsitlust largo larghissimo. Seda triloogiat peetakse 20. sajandi Saksa kirjanduse üheks olulisemaks teoseks.

Pablo Neruda (1904–1973) oli Tšiili luuletaja, üks 20. sajandi hispaaniakeelse kirjanduse tähtsamaid autoreid. „Armastusluuletused” hõlmavad kolme olulist Pablo Neruda luulekogu. „Kakskümmend armastusluuletust” on Neruda kõige kuulsam luulekogu, mida tuntakse üle terve Ladina-Ameerika ja Euroopaski. Need kirglikud armupalangud pani Neruda kirja varases nooruses. Armastatu on sageli kättesaamatu ja suhe temaga ebakindel. „Kapteni laulud” on seevastu kirjutatud hiljem, kaua kestnud rännakute ajajärgul. Siin on Neruda elus saabunud pöördepunkt pärast tutvumist kitarristi ja laulja Matilde Urrutiaga. „100 sonetti armastusest” on autori kõige mahukam lembeluuletuste sari, mis valmis Isla Negra poolsaarel. See aeg oli Neruda elus kõige rahulikum ja turvalisem. Vabavärsilised sonetid hõlmavad laia meeleolude spektrit, kus võib kõrvuti leida raskemeelset süngust, lõbusat mängulisust, argiseid tähelepanekuid ja metafüüsilisi mõtisklusi.

Tuntud Saksa klassiku Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832) romaanis „Hingesugulased“ kujutab autor oma kaasaega, tegevuspaigaks on aadlimõis, kus põimuvad keerukad suhtekombinatsioonid. Romaani välise sündmustiku põhjal võiks väita, et tegu on traagilise armastusromaaniga, kuid tekst oma sümbolite, paralleelide ja allegooriatega on palju mitmekihilisem. Kirjanikku huvitab konflikt armastuse ja abielu, üksikisiku õnnepüüdluste ja kodanliku elukorralduse, alateadvuse ja teadvuse, tungide ja kõlbluse, tunnete ja mõistuse, üldisemalt looduse ja kultuuri vahel. Autor on teose põhjalikult läbi komponeerinud, ta vahetab tekstiliike: sisse on põimitud kirjad, mõttepäevik ja novell. Autori distantseeritud stiil ühes varjatud peene irooniaga on kummalises vastuolus teoses kujutatud tunnetetulvaga. Nii võib seda romaani vaadelda kui Goethe vastust tollal saksa kirjanduses valitsenud romantikutele, ent ühtlasi kui noorpõlveromaani „Noore Wertheri kannatused“ keerukamat ja küpsemat edasiarendust.