„Austatud kohalviibijad
Milline roll on täna Kultuurkapitalil Eesti ühiskonnas? Kui minna tänavale, siis ilmselt enamik inimesi on sellest midagi kuulnud, aga väga täpselt selle olulisust ja toimemehhanismi ei teata.
See aga ei tähenda tema ebaolulisust. Ta on lihtsalt latentne, laiemale üldsusele nähtamatu, kuid ometi hädavajalik niidistik, mis meie olemise ja kultuuri ühte seob.
Sest mõelgem korraks valdkonna inimestena Kultuurkapitali väärtuse üle selles võtmes, milline oleks meie kultuurielu ilma Kulkata?
Vaesem, palju vaesem. Paljud olulised asjad jääksid tegemata, paljud värvid oleksid meie kultuuris olemata. Aga värvidel on meie rahvapärimuses ja -riietes oluline roll.
Iga eestlane on Kultuurkapitali toetatuga kokku puutunud ja mitte korra, vaid ilmselt rohkem. Ka siis, kui ta seda ise ei tea. Ainuüksi 18 000 taotlust aastas näitab Kulka haaret.
Ikka ja jälle räägitakse, kas kultuur ja raha peaksid üldse ühte lausesse mahtuma, kas kultuuri saab rahas mõõta. See on ebavajalik demagoogia ja ei vii kuhugi, see ei aita meid edasi.
Palju olulisem on rääkida, mida me ühiskonnana väärtustame ja kas meie väärtused sõltuvad rahast. On palju tähtsam, et me tajuksime, et kõike meile olulist ei saa ega tohigi rahas mõõta.
Täpselt nagu häid suhteid, austust, armastust ega headust ei saa me rahaga osta, ei saa me ka kultuuri rolli vaid hinnasildina vaadata. Kultuur on meie, eestlaste alus. See ongi meie ainus tõeline ja mittemüüdav kapital.
Kultuur peab olema nii tugev, et elaks üle aegade. Meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks. Seega, peame ühiskonnana leidma vaimsete, kultuuriliste ja inimlike väärtustega ka ühiskondlikus arutelus tugeva vastukaalu pragmaatilisusele ja materiaalsusele. Sest üks inimene ja rahvas on midagi enamat.
Kultuurkapitali õnnestumise määrab tasakaal tippkultuuri ja rahvakultuuri vahel. 2002. aastal loodud maakondlikud ekspertgrupid on üle-eestilise kultuuririkkuse seisukohalt hädavajalik ning vaadates üha keerulisemaks muutuvat elu tõmbekeskustest väljapool, vaatan ma Kultuurkapitali abikäe poole.
Kas sellega ei soodusta me liigset killustumist ja ületootmist? Kas kultuuri ei ole meil niigi liiga palju? Vastus saab olla – ei. Praegusel heitlikul ja killustuval ajal on kultuur see, mis tekitab ühist vereringet, vaimset tasakaalu, juurte tunnetust, sisemist rahu. Kas külateatris või käsitööringis, suurtel kultuurifestivalidel või üleriigilistel sündmustel.
Vastukaal ühiskondlikule ärevusele ja teadmatusele ongi kultuur. Kui vaadata kasvõi publiku ja kaasalööjate arve, siis me näeme, et seda mitmenäolist ja rikkalikku kultuuri on vaja. Ja eriti igale eestlasele kättesaadavat kultuuri. Ja kui on janu, peab saama juua mistahes Eestimaa otsas.
Kultuurkapitali üks edu pant läbi aegade on olnud tema paindlikkus. Ainuüksi okupatsioonieelses Eestis muudeti tema seadust seitse korda, ehk iga paari aasta tagant. Sest olukord nõudis seda. Parem tulemus nõudis seda.
Tänu sellele sai Kultuurkapital väga heaks ning taastatud vabariigis sai selle sarnaselt üle võtta. Ka täna ei peaks pelgama muutusi.
Näiteks, kui okupatsioonieelsel ajal maksti Kulka kaudu tol ajal väga haruldast nähtust nagu pension, siis vahest on nüüd tarvis maksta sotsiaalseid garantiisid või läbipõlenud loomeinimestele enda taastamiseks stipendiumi. „Ela ja sära“ nõuab ilmsesti enesetäiendust või loometegevust ega ole mõeldud oma sära ja elu taasleidmiseks. Aga jäägu see tegijate mõelda.
Ja ärge mõistke mind valesti – Kultuurkapital töötab väga hästi. On hea, et erinevalt tema algusaegadest, on Kultuurkapital täna poliitilistest tõmbetuultest ja otsustest eemal valdkonna asjatundjate käes. Selline kultuuripoliitika lahusus on õige ning loob tasakaalu.
Võib-olla võiks ka riiklike kultuuriobjektide üle otsustada hoopis Kultuurkapitali nõukogu – oleks see lahusus veel selgem, poliitilisi kiusatusi ning hilisemaid vaidlusi ehk vähem ning kultuurivaldkonna võimes oma vajadusi ära tunda ei maksa küll kahelda. Ometi on üldises plaanis Kultuurkapitali ja riigi kultuuripoliitika praegune teineteist toetav ja arvestav koostoime meie praeguse kultuuripildi tugevad alustalad.
Endise Eesti Rahva Muuseumi direktorina ühe päris ettepaneku ma siiski söandaksin teha. 1938. aastal pakkus kirjandusteadlane Paul Ambur teaduste sihtkapitali loomise idee. Olgugi et tema mõte oli laiem, siis tasuks mõelda meie rahvuskultuuriga tegeleva teaduse toetamisele Kultuurkapitali kaudu.
Eesti mõtteloo ja vaimse pärandi uurimused ja teadustööd on pehmelt öeldes alarahastatud, kuna meie teadus sõltub palju välisgrantidest. Meie omakultuuri uurimistöö neid grante aga ei saa, mistõttu jääb palju olulist humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas tegemata.
Vahest aitaks Kultuurkapitali selgem osundus seda olukorda adresseerida ja parandada. Sihtkapitali maht ei pea olema väga suur, aga ta peaks olema järjepidev.
Lõpetuseks tänan kõiki, kes Kultuurkapitali taastamisse, toimimisse ja arendamisse on panustanud. Kes on teda hoidnud ja temasse uskunud. Kes sel varjatud eesti vaimu niidistikule oma nõu ja jõuga abiks olnud.
Palju jõudu ja edu Eesti Kultuurkapitalile järgmiseks sajaks aastaks!“
FOTO: Marek Metslaid
