AERi sarja lugemissoovitus - Goethe!

Üheks märkimisväärseks sündmuseks Eesti kultuuris võib julgelt nimetada Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832) noorpõlvemälestuste “Oma elust. Luule ja tõde” tõlke äsjast ilmumist Avatud Eesti Raamatu sarjas 904 leheküljel. Teose on tõlkinud ja sellele järelsõna “Rääkida iseendast” kirjutanud Ilmar Vene (toimetaja Andres Langemets, keeletoimetaja Iti Tõnisson, korrektor Urmas Tõnisson, kirjastaja Kirjastus Ilmamaa).    

Goethe mälestused annavad aimu suure kirjaniku lapsepõlvest, teda mõjutanud  oludest ja isikutest. Lugeja ees ei ole mitte aadliseisusesse tõstetud riigitegelane ja kirjanduselu juht, vaid alles ennast ja oma saatust kujundada püüdev nooruk ja üliõpilane, poeg ja vend, sõber ja armunu. Teose peatükke on autor mitu korda ümber töötanud, jättes osavalt välja kunagisi kaaslasi haavata võivaid juhtumusi, peites lähedaseks saanuid väljamõeldud nimede taha ning soovides luua täiuslikku, eeskuju andvat autobiograafiat. Nõnda põimuvad selles teoses noor ja vana Goethe, kogenematu nooruk ja elukogenud kirjanik – esimene küll esile tõstetuna, kui teine selgelt oma sõna ja elu meisterliku valitsejana.

Esimene katse Goethe suurteose tõlget avaldada tehti Saksa okupatsiooni ajal Tartu Eesti Kirjastuses, kus koostati mahukas avaldamiskava Saksa klassikute tõlkimiseks (Goethe, Heinrich von Kleist, Friedrich Schiller, Gottfried Keller). Goethe tõlkevalik pidi ilmuma koguni üheksas köites, tõlkijaiks sellised eesti kirjanduse suurkujud nagu August Sang, Ants Oras, Heiti Talvik ja Paul Viiding ning ajaloolane Peeter Tarvel (1894–1953). Just viimase ülesandeks oli eestindada ka Goethe “Luule ja tõde”, mille viiekümnest trükipoognast oli Nõukogude teise okupatsiooni alguseks laotud umbes kuuendik. Nii nagu selle tõlkevaliku käsikirjadel oli igal oma saatus, oli see ka tõlkijail. Tartu ülikooli ajalooprofessor Peeter Tarvel vangistati 1945. aasta mais Tartus, ta mõisteti viieks aastaks sunnitöölaagrisse, vabanes laagrist 1950. aastal, saadeti asumisele Novosibirski oblastisse ja suri Omskis. Tema Goethe-tõlke käsikirja saatus on teadmata. 

Heiti Talvik on 1944. aastal öelnud: “Antiikaja suurte laulikute kõrval on Goethe neid väheseid, kellele on antud näha asju nende algupärases puhtuses ja värskuses, s.o nõnda, kuidas need Looja kätest on tulnud. Milline nooruslik eluküllus igas detailis! Jah, süveneda Goethesse, see on sama kui loputada silmi mingis imeallikas, mis on suuteline tuhmuvat nägemisvõimet ikka ning jälle uuendama...”

Süvenegem siis meiegi! 

Avatud Eesti Raamatu sarja raamatute väljaandmist toetavad Eesti Kultuurkapital ja Postimees. 


Raamatut on võimalik soetada:

Meie missioon

Toetame kultuuri ning kultuuriehitiste rajamist ja renoveerimist rahaliste vahendite sihipärase kogumise ja sihtotstarbelise jagamise kaudu

Loe rohkem Kultuurkapitali kohta