Kultuurkapitali Avatud Eesti Raamatu sarjas ilmus uus raamat, David W. Hamlyni „Metafüüsika“
"Inglise filosoofi David W. Hamlyni (1924–2012) ülevaateraamat „Metafüüsika“ (originaalis 1984) viib lugeja uurimisretkele läbi teaduse olevast kui olevast. Alguses eristatakse kahte filosoofialoos esinenud arusaama metafüüsikast. Üks ulatub tagasi Aristoteleseni ja keskendub ontoloogiale, uurides, mis peab olemas olema selleks, et meiesugused olendid saaksid olemas olla. Teine eristab nähtumusi ja reaalsust, üritades kindlaks teha, mille olemasolu on tõeline. Hamlyni poolehoid kuulub esimesele lähenemisviisile ning ta käsitleb selle valguses omavahel läbipõimunud teemasid, nagu ontoloogia printsiibid, substants, üksik ja üldine, üks ja palju, aeg ja ruum, vaim ja keha, mina ja isikuidentsus. Teemade mitmekesisusest koorub välja üldine tees, et kuna meie ise ei saa ennast mõista üldomaduste esinemisjuhtudena, siis ei saa äärmusratsionalistlik metafüüsika paika pidada. See, kuidas me maailma tunnetame, sõltub avalikest normidest ja eluvormidest. See eeldab kuulumist kogukonda ning tunnetaja peab olema ka tundeline, tahteline ja kehaline tegutseja. Tõlkija järelsõna aitab lugejal raamatus orienteeruda, võttes kokku teekonna põhiteemad ja pidepunktid."
Sisukord: Sissejuhatus; Nähtumus ja reaalsus; Ontoloogia; Substants; Üksik ja üldine; Monism ja pluralism; Aeg ja ruum; Vaim; Isikud ja isikuidentsus; Epiloog: Inimene ja loodus. Järelsõna: Giidiga ringkäik metafüüsikas (Märt Väljataga).
Raamat saadaval Ateena e-poes: http://www.eksa.ee/Default.aspx?PageID=179&Book=820
Järelsõnast: "„Metafüüsika“ (1984) on tõlkimiseks valitud vooruste tõttu, nagu ülevaatlikkus, kokkuvõtlikkus ja tasakaalukus, küllaltki vähene tehnilisus ja isikupärane vaatenurk, mis ei piirdu olemasolevate positsioonide neutraalse kirjeldamisega. Kulgedes läbi metafüüsika põhiteemade ning tutvustades avanevat mõttemaastikku, ajab autor oma rada. Teemad on tihedalt läbi põimitud, nii et substantsi käsitlus juhatab muutlikkuse teema kaudu sisse aja probleemid, substantsi partikulaarsus ja aja subjektiivsus juhib mentaalsuse problemaatikani, isikuidentsus jätkab substantsi identsuse probleemi jne. Ikka ja jälle kordub refräänina tõdemus, et „mina“ partikulaarsus välistab lihtsakoelisemad ratsionalismi vormid, mis seavad esiplaanile selle, mis üldine. Filosofeerimismeetodi osas kordub hiliswittgensteinlik tõdemus, et asjade ja mõistete piisavate ja tarvilike tunnuste abil määratlemise asemel tuleb sageli leppida millegi tagasihoidlikumaga ja lähtuda sellest, kuidas asjad normaalselt on – piirjuhtumid eeldavad normi, mitte vastupidi. Raamat annab kätte pidepunktid, kust edasi uurida ja mõtelda. Epiloogis selgitab Hamlyn, miks ta ei puuduta traditsiooniliste metafüüsikateemade seast põhjuslikkust, tahtevabadust ja Jumala olemasolu, mis sedalaadi käsitlustesse tavaliselt kuuluvad. Mõned neist arvab ta muude filosoofiavaldkondade, eelkõige inimesefilosoofia alla. Võrreldes muude metafüüsika-ülevaadetega, ei süüvita siin ka „olemise“ ühe- ja mitmetähenduslikkuse loogilistesse teemadesse; modaalsustesse nagu võimalikkus ja paratamatus; osa ja terviku suhetesse; klasside ja liitolendite olemisviisi ning tõe ja tähenduse problemaatikasse. Sellegipoolest kattub „Metafüüsika“ temaatiline liigendus suures osas standardsete sissejuhatustega, vähemalt nendega, mis lähtuvad analüütilisest, aga ka uusskolastilisest traditsioonist. Raamat kuulub laias laastus aristotellikku traditsiooni, mille tugev taasvirgumine paistab olevat käesoleva sajandi filosoofia üks loomujooni. Selle traditsiooni huvikeskmes on oleva hierarhia – küsimused selle kohta, mis on või mida tähendab olla olemasoleva seast see esmane, põhiline ja sõltumatu. Metafüüsika kui esimene filosoofia ei pea ennast teadusega sama asja ajajaks, vaid teaduse eelduste uurijaks, püüdes tuvastada kõige põhilisemaid asju või olemisüksusi ning käsitledes seda, milles põhilisus või põhinemine ise üldse seisneb."
